Beebi liikumisoskuste areng esimesel eluaastal

Iga beebi areneb individuaalselt, seega on vanemate roll toetada just nende enda beebi loomulikku arengut, kujundades selleks sobiva keskkonna.

Ekspertide arvamused beebi liikumisoskuste normaalsest arengust erinevas vanuses on kohati üsna erinevad. Iga lapse areng ongi individuaalne ja lapse võrdlemine teiste lastega ei ole seega soovitatav. Mõnel puhul on olulisem nii öelda norme järgida, mõnel puhul on aga olulisem piire laiendada.

Kuigi eksperdid ei ütle ära täpseid vanuseid, millal beebi peab teatud oskuse omandanud olema, on vanematel oluline mõista lapse motoorika normaalset arengujada, et teada, kuidas aidata beebil liikumisoskusi arendada. Vanemad saavad toetada beebi arengut puudutuste, hoole, suhtlemise ja sobiva keskkonna kujundamise läbi.

On loomulikke liigutusi, mida oskab iga beebi juba sündides – näiteks hingamine ja oma jäsemete liigutamine. Samuti sünnivad kõik beebid teatud refleksidega – näiteks imemisrefleks, haaramisrefleks. Neid liigutusi teeb beebi samuti automaatselt.

Seega on mõned liigutused beebile automaatselt selged, mõningaid peab ta järgnevate elukuude jooksul kõvasti harjutama. Teda ootab ees suur ülesanne – õppida oma liikumisvõimet teadlikult kasutama.

Esimesel 3–4 elukuul beebi alles harjub elukeskkonnaga väljaspool emaüsa. Lihastoonus on kõrgem, esineb kehapoolte asümmeetriat. Mida aega edasi, seda enam asenduvad automaatsed refleksid teadlike liigutustega. Näiteks on oluline ja normaalne osa kesknärvisüsteemi arengust õppida oma peopesasid teadlikult soovi korral avama ja sulgema.

Vanemad ei pea oskama beebi reflekse ja eakohaseid teadlikke liigutusi liiga pingsalt jälgida, sest beebi arengut jälgib tema arst. Vanemad võiksid aga osata anda arstile beebi liigutuste kohta infot, vastates arsti küsimustele. Näiteks võib beebi olla kodus rahulik, naeratada, haarata esemeid ja pöörata end teadlikult küljele, kuid 20 minutilise arstivisiidi jooksul stressi tõttu vaid nutta, lihased pinges. See on hea näide sellest, kui olulised on arstile vanemate tähelepanekud.

Teadlik liikumisvõime areneb lapse kehas ülalt alla ehk peast jalgadeni. Teadlikud käeliigutused arenevad kiiremini kui teadlikud jalgade liigutused ja ülakeha areneb kiiremini kui alakeha. Kaela kumerus tekib esmalt, seejärel lülisamba rinnakuosa kumerus ja viimaseks nimmeosa kumerus.

Esmalt õpib beebi koordineerima oma silmavaadet, siis avastab oma käed, õpib teadlikult avama oma peopesasid (meenutame, et imikul on haaramisrefleks, seega esialgu ta ainult haarab refleksist). See on suur saavutus! Järk järgult õpib ta peopesasid ka teadlikult sulgema.

Järgmisena õpib beebi selili lamades oma keharaskust külgedele viima, pead ja keha pöörama ning küljel tasakaalu hoidma. Kui kaelalihased on piisavalt tugevad, et pead lamades hoida, õpib laps pöördama kõhule.

Edasi õpib laps roomama – end kõhuli lamades käte ja jalgade abil edasi (või tagasi) liigutama. Roomamine selge, õpib laps neljakäpukile tõusma, käputades liikuma ja istuma.

Seejärel õpib laps põlvedel tasakaalu hoidma, siis jalgadele püsti tõusma ja alles seejärel kõndima – esmalt külgsammud toe najal, seejärel esimesed sammud edasi.

Oluline on meeles pidada, et madalamalt kõrgemale liikumine on suhteliselt lihtne, kuid kõrgemalt madalamale liikumine nõuab rohkem harjutamist. Näiteks on kergem tõusta lamavast asendist istuma kui langetada ennast istuvast lamavas asendisse. Sageli toob istumisasendist lamamisasendisse liikumine kaasa kukkumise, mis näitab, et lapse lihased vajavad veel treenimist.

Beebi õpib koordineeritult käputama ja istuma umbes 8.–9. elukuul. Käputamine ja istumine arenevad tavaliselt välja samal perioodil, kuid kas laps õpib esmalt käputama või istuma, sõltub tema huvist ja individuaalsest arengust.

Neljakäpukil liikudes tugevdab laps oma lihaseid, stabiliseerib liigeseid, parandab lihaste arengu asümmeetriat ja valmistab keha ette püsti tõusmiseks. Kui varasemalt võis beebi roomates kasutada rohkem ühte kehapoolt või eelistada pööramist ühele küljele, siis käputamine aitab kehapooli tasakaalu treenida.

Istuma õppimine arendab oluliselt lapse lülisammast, eriti selle nimmeosa, mis on eelduseks püsti tõusmisele ja kõndima õppimisele.