Millised on sünnituse erinevad etapid?

Sünnituse võib jagada kolmeks etapiks, mida tavaliselt nimetatakse sünnituse perioodideks. Esimeses faasis avaneb emakakael – lihas, mis ühendab emakat ja sünnitusteid. Teises faasis liigub laps läbi sünnitusteede ja jõuab siia ilma. Kolmandas faasis väljub platsenta. Esimene ehk avanemisperioid jaguneb latentseks ja aktiivseks. Latentses faasis saavad tuhud alguse ja emakakael avaneb esimesed 4–6 sentimeetrit. Paljud naised läbivad latentse faasi kodus olles, kuid mõned emad tunnevad juba selles faasis nii tugevaid ja regulaarseid valusid, et pöörduvad sünnitusmajja. Esmasünnituse korral võib see faas üsna kaua aega võtta. Kui emakakael on 4–5 sentimeetrit avatud, algab avanemisperioodi aktiivne faas. Selleks ajaks on hea olla sünnitusmajas. Emakakael avaneb nüüd järjest kiiremini, kokkutõmbed ehk tuhud muutuvad üha tugevamaks ja intensiivsemaks, liikumine muutub üha keerulisemaks. Selles etapis on mõistlik sünnituse kulgu regulaarselt ämmaemanda või arsti poolt jälgida. Iga paari tunni tagant mõõdetakse ema vererõhku, emakakaela avatust ning KTG ehk kardiotokograafia abil emakakokkutõmbeid ja lapse südametööd. See annab meedikutele ülevaate sünnituse kulust.
Aktiivse faasi kestus on väga individuaalne, kuid see lõppeb emakakaela täisavatusega – 10 sentimeetrit. Nüüd on tee siia ilma lapsele avatud.

Seejärel algab sünnituse teine ehk väljutusperiood, mida rahvasuus nimetatakse ka pressideks. Ämmaemand või arst juhendab ema pressimisel, et lapse sündimisele kaasa aidata. Lapse jaoks on sünnitusteedest läbi liikumine loomulik protsess, mida ta instinktiivselt oskab – ta keerab end selle käigus.

Tavaliselt kestab väljutusperiood ehk täisavatusest kuni lapse sündimiseni kuluv aeg esmasünnitajatel kuni kaks tundi ja korduvsünnitajatel kuni üks tund. Avanemisperioodi hilises järgus tehtud epiduraalanalgeesia võib seda aega pikendada kuni ühe tunni võrra. Iga sünnitus on siiski individuaalne.

Väljutusperioodil mängib olulist rolli ka loote asend – kas laps on soodsalt pea alaspidi või keerukamas tuharseisus. Kui laps on pärast 36. rasedusnädalat ikka tuharseisus, saavad arstid proovida last välispidiselt pöörata, kuid see ei õnnestu alati. Kui loode jääb tuharseisu,

otsustavad arst ja lapseootel naine koos, kas sünnitus toimub vaginaalselt või tehakse keisrilõige. Umbes 3–4% lastest sünnib tuharseisus.
Kui pea on sündinud, libiseb lapse keha üldiselt kiiresti järele. Vastsündinu tõstetakse võimalusel kohe ema rinnale, sest esimene nahk-naha kontakt on nii lapse kui ka ema jaoks väga oluline. Kui ema ei tunne end liiga kurnatuna, võib ta kohe alustada rinnaga toitmist. Selles etapis vaatab ka arst lapse üle.

Seejärel algab sünnituse kolmas, päramiste periood. See kestab kuni 30 minutit. Mõnda aega pärast lapse sündimist hakkab naine uuesti tundma emakakokkutõmbeid, kuid need ei ole enam nii tugevad. Emakas tõukab platsenta lahti, see irdub ja väljub. Kui platsenta iseseisvalt ei välju, kutsutakse kohale anestesioloog ja günekoloog, kes aitavad platsenta välja. Tavaliselt taastub ema sellest kiiresti ja komplikatsioone ei teki.

Riskiraseduse korral vajab ka sünnitus tihedamat jälgimist. Kui emal on rasedusdiabeet, preeklampsia, I või II tüüpi diabeet, südamehaiguseid, risk verejooksuks, varasem keisrilõige või beebi arengus on ultraheliuuringutel leitud kõrvalekaldeid, siis juhivad sünnitust ämmaemand ja arst koos.
Kuigi sünnitus võib siiski kulgeda täiesti tavapäraselt, on tõenäosus, et arst peab kasutama ravimeid või muid sekkumisi, näiteks vaakumpumpa või erakorralist keisrilõiget, ikkagi suurem.